RIPLOX meetod
Antud meetodit kasutatakse sügavates veekogudes, kus setted on oluliselt reostunud. Kui "LIMNO" või "Hypox" meetodit tuleb kasutada pikema perioodi jooksul, siis "Riplox" on arvestatud ühekordseks veekogu mõjutuseks suhteliselt lühikese aja jooksul ning sellest piisab vähemalt teoreetiliselt väga kauaks ajaks, kui suudetakse ära hoida välisreostus.
Kasutatakse sette oksüdeerimist, fosfori sidusmist ja orgaanilise aine lagundamist denitrifikatsiooni teel.
Riplox meetodit kasutatakse kui settes on vähe biogeene siduvaid ühendeid. Sel juhul võib tavaline aereerimine anda soovitule vastupidiseid tulemusi. Aereerimise käigus tuuakse aina rohkem biogeene ringlusesse.
Meetodi leiutas saksa teadlane W. Ripl, kes tollal (1970ndatel a.) töötas Rootsis Lundi Ülikoolis.
Setet töödeldakse äkketaolise kultivatoriga, mille küljes olevate pulkade kaudu juhitakse settesse suruõhku ja kaltsiumnitraati. Lisatud nitraadid denitrifitseeritkase bakterite toimel vabastades hapniku (joonis 5). Oksüdeerunud raud seob fosfori. Oksüdatsiooniprotsesside käigus orgaaniline aine laguneb lämmastikuks, süsihappegaasiks ja veeks.
See meetod nõuab aga väga põhjalikku eeluuringut. Oluline on teada saada sette keemilist koosseisu ja ainete kogust. Enamasti eelnevad laborikatsed enne sette protseduure.
Esimesena kasutati seda meetodit Rootsis Lillesjöni järves, mis on 4,2 ha suurune, maksimaalse sügavusega 4,2 m, keskmise sügavusega 2 m. Järv oli reostunud punktreostusallikaist. Sette uuringute tulemusena selgus, et seal on vähe rauda. Seepärast esimese protseduurina lisati 146 g/m2 FeCl3. Toimusid järgmised reaktsioonid:
Fe+++ + 3H2O → Fe(OH)3 ↓ + 3H+
Lisatud kolmevalentseraua toimel sadeneb koos raudhüdroksiidiga ka fosfor.
FeS + 2H+ → H2S ↑ + Fe++
Selles reaktsioonis on näidatud, et settes varem olnud raudsulfiid eelneva reaktsiooni tulemusel happelises keskkonnas andis väävelvesiniku, mis lendus veest.
2Fe++ +0,5O2 + 2H+ → 2Fe+++ + H2O
Eelmises reaktsioonis saadud kahevalentne raud omakorda oksüdeerub ja kolmevalentsena seob samuti fosfori lahustumatuna settesse.
Selle töötluse käigus langeb aga oluliselt pH. Kuivõrd denitrifitseerimine toimub happelises keskkonnas väga aeglaselt, siis on seda tarvis neutraliseerida lubjaga.
Kolmandas etapis lisatakse kaltsiumnitraati, mis on teatavasti väetis. Selle juures ongi kummaline asjaolu, et veekogu produktsiooni vähendamiseks kasutatakse siinkohal biogeeni.
Denitrifitseerivate bakterite toimel viiakse läbi järgmised protsessid:
2NO3 + 3CH2O → N2 ↑+ 3CO2 ↑ + 3H2O
Töötluse kestus on väga lühike ning seda on vaja läbiviia vaid ühekordselt.
Kasutatakse sette oksüdeerimist, fosfori sidusmist ja orgaanilise aine lagundamist denitrifikatsiooni teel.
Riplox meetodit kasutatakse kui settes on vähe biogeene siduvaid ühendeid. Sel juhul võib tavaline aereerimine anda soovitule vastupidiseid tulemusi. Aereerimise käigus tuuakse aina rohkem biogeene ringlusesse.
Meetodi leiutas saksa teadlane W. Ripl, kes tollal (1970ndatel a.) töötas Rootsis Lundi Ülikoolis.
Setet töödeldakse äkketaolise kultivatoriga, mille küljes olevate pulkade kaudu juhitakse settesse suruõhku ja kaltsiumnitraati. Lisatud nitraadid denitrifitseeritkase bakterite toimel vabastades hapniku (joonis 5). Oksüdeerunud raud seob fosfori. Oksüdatsiooniprotsesside käigus orgaaniline aine laguneb lämmastikuks, süsihappegaasiks ja veeks.
See meetod nõuab aga väga põhjalikku eeluuringut. Oluline on teada saada sette keemilist koosseisu ja ainete kogust. Enamasti eelnevad laborikatsed enne sette protseduure.
Esimesena kasutati seda meetodit Rootsis Lillesjöni järves, mis on 4,2 ha suurune, maksimaalse sügavusega 4,2 m, keskmise sügavusega 2 m. Järv oli reostunud punktreostusallikaist. Sette uuringute tulemusena selgus, et seal on vähe rauda. Seepärast esimese protseduurina lisati 146 g/m2 FeCl3. Toimusid järgmised reaktsioonid:
Fe+++ + 3H2O → Fe(OH)3 ↓ + 3H+
Lisatud kolmevalentseraua toimel sadeneb koos raudhüdroksiidiga ka fosfor.
FeS + 2H+ → H2S ↑ + Fe++
Selles reaktsioonis on näidatud, et settes varem olnud raudsulfiid eelneva reaktsiooni tulemusel happelises keskkonnas andis väävelvesiniku, mis lendus veest.
2Fe++ +0,5O2 + 2H+ → 2Fe+++ + H2O
Eelmises reaktsioonis saadud kahevalentne raud omakorda oksüdeerub ja kolmevalentsena seob samuti fosfori lahustumatuna settesse.
Selle töötluse käigus langeb aga oluliselt pH. Kuivõrd denitrifitseerimine toimub happelises keskkonnas väga aeglaselt, siis on seda tarvis neutraliseerida lubjaga.
Kolmandas etapis lisatakse kaltsiumnitraati, mis on teatavasti väetis. Selle juures ongi kummaline asjaolu, et veekogu produktsiooni vähendamiseks kasutatakse siinkohal biogeeni.
Denitrifitseerivate bakterite toimel viiakse läbi järgmised protsessid:
2NO3 + 3CH2O → N2 ↑+ 3CO2 ↑ + 3H2O
Töötluse kestus on väga lühike ning seda on vaja läbiviia vaid ühekordselt.